Mõnus Lõuna-Eesti järvekallas, mille ümber laiub mahe männimets, muutus Kaido ja Angela jaoks kohaks, kus aeg peatub. Nad olid kaua unistanud oma väikesest pelgupaigast, kus linnakära ja argimured unustada. Nii sündis nende suvepaik – lihtne ja idülliline, kuid südamelähedane.
Tünnisaunast sai selle paiga süda. Õhtuti, kui päike loojus järve taha ja vesi peegeldas kuldseid toone, täitus õhk puidust leiliruumist tõusva lõhna ja karge järvevee kutsega. Kaido ja Angela istusid saunaterrassil, rätikud ümber, vaatasid tähti ja jagasid vaikuses soojust, mis poleks tulnud ainult saunast. See oli midagi enamat – teadmine, et just siin, oma väikesel maalapil, on neil olemas kõik, mida nad päriselt vajavad.
Saunast ja järvest sai nende rituaal – hommikune ergutav suplusesessioon, lõunane rahulik saunaskäik ja öine tähevaatlus, kui saunaahi veel soojust hoidis. Nad teadsid, et selle järve ääres saab alati leida rahu ja armastuse hetki, mida maailm kusagil mujal pakkuda ei suudaks.