Vana meremees Villem oli terve elu merel veetnud, juhtides suuri laevu ja nähes kõiki maailma rannikuid, mida üks mees üldse näha võiks. Aga nüüd, kus meri jäi üha kaugemaks ja päevad täitusid vaikusega, tundis ta hinges igatsust – mitte niivõrd meresõidu, vaid mere enda järele. Ta teadis, et midagi oli puudu, kuid polnud kindel, mis aee on.
Ühel hommikul, jalutades oma kodu lähedal asuva sadama lähedal, märkas Villem midagi, mis pani südame kergemini lööma. Vanal kai lähedal seisis üks mahajäetud paat – väike, kuid tugev, just selline, millega ta nooruses oleks võinud rannikuäärseid retki teha. Paat oli küll veest välja tõstetud ja ajahammas oli oma töö teinud, kuid Villem nägi selles potentsiaali.
“Mis sa arvad, kui teeksin sinust midagi erilist?” küsis Villem paadilt nagu vanalt sõbralt. Vastust polnud vaja – ta juba teadis, mis sellest saab.
Nädalate jooksul muutus vana paat samm-sammult millekski täiesti uueks. Villem lõikas välja sobiva koha tünnisaunale, sättis selle paadi keskele ja tihendas kõik ühenduskohad, nii et uus konstruktsioon jäi sama kindel kui kunagi merele seilates.
Kui saunaga paat valmis sai, vedas Villem oma loomingu tiigi äärde ja lasi vette. Kui õhtu kätte jõudis ja saun kuum oli, ronis ta lavale ja kuulas, kui mõnusalt vesi susises kividele leili visates. See heli meenutas talle natuke tormi möllu või laeva kiilu all murduvaid laineid.
Villem teadis, et tünnisaun polnud lihtsalt saun. See oli tema side merega, uus viis hoida endas seda, mida ta oma elu kõige rohkem armastas. Nüüd võis ta igal õhtul istuda oma “paadisaunas”, vaadata, kuidas tähed tiigivees peegelduvad, ja tunda, et kuigi ta enam merd ei sõitnud, oli ta ikkagi vee peal.