Mart ei olnud oma sünnipäeva osas suuri ootusi seadnud – mõni sõber, head söögid ja rahulik õhtu oma aias. Kuid sel aastal olid tema sõbrad otsustanud teda tõsiselt üllatada.
Õhtu oli alles alanud, kui hooviväravast keeras sisse väike haagis, mille peal kõrgus midagi rohelise presentiga kaetult. “Mis te nüüd jälle korraldanud olete?” naeris Mart, aimamata midagi. Sõbrad lükkasid haagise hoovi keskele, aegluubis haagiselt presenti kergitades suurendasid nad veelgi Mardi ootusärevust, present langes ja seal see oligi – täiesti uus, mõnus kümblustünn.
“Palju õnne, Mart! Nüüd pole sul enam vaja ainult unistada!” hõikas Priit, üks kingituse peakorraldajatest. Mart oli sõnatuks löödud. Ta oli tõesti aastaid mõelnud, et oma hoovi võiks üks selline rahuoaas sobida. Ta oli isegi salaja vihikusse visandanud ideid ja vaikselt raha kõrvale pannud, et ühel päeval oma plaan teoks teha. Aga et sõbrad selle plaani temast ette jõudsid? See oli midagi erilist.
Tollel õhtul said kõik esimese kümbluse ära proovida. Tähed hakkasid taevasse ilmuma, vesi auras ja Mardil oli klaas käes, naeratus näol. “Te olete hullud,” ütles ta. “Aga selleks, et kõige paremad sõbrad olla, peabki natuke hull olema.”
Tünnist sai kiiresti nende kohtumispaik – talvel külma trotsimiseks ja suvel päikeseloojangute nautimiseks. Iga kord, kui Mart vette astus, mõtles ta oma sõprade peale ja sellele, kuidas ühes lihtsas kingituses peitus nii palju hoolimist.